Esimene lend "Navirec Balloon Project 1"

Teel kosmosesse

 Kosmose piir on meist kokkuleppeliselt 100 km kaugusel ehk kõrgusel. Ometi pole käik sinna kuigi igapäevane.
Lagipähe paistva päikese ja üle  kolmekümnekraadise palavusega tuulevaiksel hommikul otsustavad paar tehnikahuvilist noormeest, et homme on õige aeg saata taeva poole heeliumiga täidetud pall, lootusega astuda pikk samm kosmosele lähemale. Lend läheb stratosfääri, mis asub vahemikus 10-60 km.

Tegemist pole niisama blufiga – töökojas, ehk Navireci kontoris, on Reigo Rusingul Navirecist ja Jaak Valgevälil Li Infosüsteemidest vajalik kraam juba laual laiali ja arvutis video esimese katsega – kevade poole juba lasti üks heeliumiga täidetud õhupall koos kaamerate ja GPS-jälgimisseadmetega edukalt taevasse. Allpool nähtavad fotod ja video on nimelt tollest esimesest lennust.

Edukas start ja maandumine sohu

Tol korral Vändrast kõrgust koguma hakanud pruun heeliumiga täidetud pall vedas oma tagasihoidliku välimusega kandami üle 24 km kõrgusele.

See on küll ainult esimene veerand teekonnast kosmosesse, aga tunne on juba „nagu päris“: taevas on must ning pilved ja kogu lennuliiklus käivad läbi kusagilt kaugelt alt.

Peale starti sõitsid lennutajad vastavalt tuule suunale kiirelt Märjamaale, et istuda maha kohalikku pubisse ja pallilt teateid oodata. Navireci GPS-moodul, mis „sondiga“ kaasas, lõpetas nimelt juba 1 km kõrgusel GSM võrgu kaudu asukoha edastamise, sest, nagu töö käigus selgus, pole kõrgemal kui kilomeeter enam GSM levi. Seega tuli oodata kuni kõrgustes paisuv heeliumpall atmosfääri rõhu vähenedes hiiglaslikuks paisub ja lõpuks lõhkeb. Siis järgneb kiire langemine ja kõrgustel kus õhu tihedus on juba piisav, et langemist pidurdada, rakendub pidurdusvari.

„Ootasime Märjamaa baaris mitu tundi, samal ajal möödus sond meist mõne kilomeetri kauguselt, nagu hiljem GPS-träkist selgus,“  räägib Reigo Rusing esimesest katsest. Lõpuks näitas jälle levisse jõudnud jälgimisseade, et signaal saabus stardikohast 97 km eemalt Noarootsist. „Napilt läks,“ ohkab Reigo: „oleks võinud merele minna.“

„Natuke suur tuul oli,“ võtab ta palli pika rännaku kokku. „6-10 m/s on väikese Eesti kohta siiski liiga palju, et olla kindel õhupalli tagasitulekus Eesti pinnale.“ Värsked kogemused ütlevad, et tuul võiks olla kuni 4 m/s.

Kui pallimeeskond autodega Noarootsi jõudis, tuli paar kilomeetrit soos kahlata, aga „kosmosesõiduk“ saadi täiesti tervelt kätte. Pehmemat ja lagedamat maandumiskohta oleks olnud raske soovidagi.

Esimese üles lennutatud komplekti kaal oli 2,6 kg. Iga gramm on õhusõidul arvel ja kaal tuleb tegijate otsusel järgmiseks lennuks kindlasti madalamaks saada.

Teine start – ilm ja tehnika nöögivad

Palavale hommikule järgneb töine päev. Teise katse jaoks on Reigo ja Jaak varunud mitu suurt penoplastplaati ja käib ehitus. Seekordse sondis sisu koosneb kahest kiivrikaamerast mis laenati Tehnoturult (üks HD ja teine Full HD kvaliteediga), Canon Ixus 870 IS digikaamerast ja akudest. Kõike seda kannab eBay internetioksjonilt ostetud Military Weather õhupall. LED valgustitega tegeleva Produxi pakutud 3,7 voldiste ja 2800 mA akude kaalu ja võimsuse suhe oli kõige parem, iga gramm on ju arvel.

Selleks, et digikaamera pidevalt pilti teeks ja filmiks, on Jaak pisut programmeerinud – Basicut meenutav programmijupp Canoni mälukaardil paneb fotoka iga natukese aja tagant pilti ja videot tegema. Jaak asub tehnika jaoks kahe vahtplastplaadi vahele õõnsusi uuristama – nii on tagatud soojustus alla viiekümnekraadiste temperatuuridega stratosfääris ning kukkudes on aparaatidel lootus pehmele maandumisele.

„Mingit kõva plastmasskesta enam ümber panema ei hakka,“ teatab Reigo, kui vahtplastplaaid on kokku sobitatud. Vana hea mägi aivari teip on abiks – hoiab asjad korralikult koos ja on kerge. See pole mingi ilus, logode ja voolujoonelise disainiga kosmoseaparaat. Prototüüp, võiks selle kohta viisakalt öelda.

Kõik näibki olevat augusti esimestel päevadel uueks lennuks valmis. Õhtul proovib Reigo kodus suuremaid akusid, kui selgub, et üks kaamera ei tööta. Esimesele tagasilöögile järgneb ilmateatega teine: selge ja ilus ilm asendub prognoosides korraga äikesepilvede ja vihmaga. Hommikul, kui kergelt tibutab, lohutatakse end küll teatega Kesk-Eestis valitsevast kitsast päikesevööndist, kuid lennutajate usk on kadunud – täna pole hea päev maapinnalt lahkumiseks. Reigo saab siiski Lennuametilt varem küsitud loa – võib lennutada Paidest ja lõuna paiku. Niisama omapäi ei tohi asju üle 10 km kõrgusele lähetada, sest lennuliikluse eest vastutajad peavad teadma, kus miski lendab. Eeldatavalt lendab pall seekod üle 30 km kõrgusele, sest komplekti kaal on viidud alla 2 kilo.

Pole mingit mõtet sondi lendu lasta, kui ta kõige huvitavamates kõrgustes filmib vaid pakse pilvi. Jah, on küll virmaliste ja perseiidide hooaeg, kuid siis peaks lend toimuma öösel. Ja kui üks streikiv kaamera ei filmi, on jällegi suur osa lendu asjata.

Seega jäädakse ootama paremat lennuilma. Nagu selgub, siis 2010. aasta jooksul enam lendamisest asja ei saagi. Aga seda enam on põhjust oodata 2011. aasta kevadet!

- Video eelmisest lennust.

Postituses on kasutatud fragmente Arvutimaailmas ilmunud Kaido Einama artiklist.

««« Vaata sama autori postitusi Vaata postitusi samal teemal

Navirec GPS logistikalahendused navirec@navirec.com